Evald Okas (1915-2011) osales eesti kunstiajaloos enam kui 60 aastat. Omandanud erialahariduse Riigi Kunsttööstuskoolis ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, viisid sõjaaastad ta 1942 Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Kodumaale naasnud, tõestas Evald Okas end järgnevatel aastakümnetel eesti kontekstis erandlikult temperamentse ja mitmekülgselt võimeka kunstnikuna, kes laiendas tunduvalt nii eesti rahvuslikus kunstikäsitluses valdavaks peetud tundelaadi kui ka teemaderingi. Võib öelda, et Evald Okas oli Eduard Viiralti järel üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingulised avaldused kasvasid orgaaniliselt välja kaasaegsest linnakultuurist, selle mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessansiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta töötas aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 professorina ja alates 1993 emeriitprofessorina.

E. Okas tõestas end uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes kompositsioonides, kujutades artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat. Ta tõi eesti maalitraditsiooni- ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, olles läbi kõikide loominguperioodide kujutanud nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte. Viimases valdkonnas võiks Evald Okast eesti maaliklassikas võrrelda ehk eelkõige Ado Vabbega. Evald Okas on rikastanud tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid sisendusjõulisi värvilahendusi.

Kodumaisesse graafikasse tõid Okase 1960. aastate välisreisid uusi värskeid meeleolusid. Tänaseks on muutunud kättesaamatuks rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning tolleaegsest graafikapildist drastiliselt erinevad Jaapani- reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.

Evald Okase teosed kuuluvad nii kõikide Eesti kui ka mitmete maailma oluliste kunstimuuseumide kollektsioonidesse. Ta on Firenze Kunstiakadeemia auliige.