28.novembril 2015. aastal täitub 100 aastat Evald Okase (28.11. 2015 – 30.04.2011) sünnist. Sel puhul avatakse Evald Okase Muuseumis 29.mail kunstniku 100. sünnipäeva tähistav näitus.

E.Okas alustas kunstiõpinguid 1931. aastal ning oli väga produktiivne kunstnik kogu oma eluaja. Läbi aastakümnete pälvis ta mitmeid aunimetusi, tähelepanu ning publikumenu. Evald Okase loomingut iseloomustab ülimalt mitmekesine ampluaa. Kunstniku läbi ajastute ulatuv looming on jäädvustanud oma aega ja kaasaegseid, aga ka arengukäike ja murranguid, mida eesti kunst läbi on elanud. Hästi on tuntud tema koloriitne maalikunst, kujutades nii stseene teatri- ja muusikavaldkonnast kui arhitektuuri-, tööstus- ja linnaainest ning temale eriomaseid varjamatult erootilisi naisakte. Samuti on Okas tuntud talendika joonistaja, graafiku ning raamatuillustraatorina. Okas oli ka üks produktiivsemaid eksliibrise ehk raamatuviitade viljelejaid eesti kunstis, tehes neid elu jooksul pea 3000.

Kunstniku 100. sünnipäevale pühendatud näitus toob publiku ette mahuka ülevaate E.Okase töödest ja erinevatest loomingulistest ettappidest.

Umbes 170 teosest eksponeeriv väljapanek koosneb kolmest osast:
1) Muuseumi I korrusel – väljapanek "Esinduslik Okas", mille moodustavad kunstniku tuntud tippteosed erinevatest loomeperioodidest, mis on osaliselt kunstimuuseumidest laenutatud.
2) Muuseumi II korrusel – väljapanek "Kunstniku elu", mille ühes ruumis esitatakse biograafilisi fotosid, autoportreesid, päevikuid, visandiplokke, jne. ning ülejäänutes läbilõiget tema loomingust, teemaderingist (Eesti loodus ja inimesed, kaasaegne linn, naine, jt.) ja reisimuljetel loodud sarjadest nii maalis kui ka graafikas.
3) Muuseumi III korrusel – väljapanek "Okas ja "Kalevipoeg"", mis näitab kunstniku tegevust illustraatorina üldse, seejuures eelkõige eepose 1961 .a. väljaande kujundajana.

SÜMBOL on Mari Roosvalti loomingus olnud kesksel kohal. Kogu pildi kompositsioon ja sisu toetub teatud sümbolile.

Näitus saab olema töödest, mis on valminud 2014–2015. Väljapanekut eksponeeritakse kolmes saalis.

Esimene saal: suurema formaadiga tööd, mis kõnetavad vaatajat, kunstnikku vahetult huvitanud teemadega. M. Roosvalt analüüsib ja sünteesib muljeid. Püüab olla sillaehitaja ja lepitaja – "uue" ja "vana" vahel. Inspireeritult kaasaegsest kunstist, liidab kokku enesekeskselt nautleva, visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva lähenemise. Püüab olla klassikalise maali mängumaal ja lõhub samas maalilist ühtsust oma töödes, süstides neisse erinevaid sümboleid ja faktuure. Jääb abstraktse maali traditsioonile kui romantilis-modernistliku vaimsusele truuks, kuid püüab mõningal määral lisada objektiivsemat meediumi - fotograafiat. Kui abstraktne maal esindab individuaalset, autentset, siis foto on suhteliselt objektiivne, dokumenteeriv .

Teine saal moodustab terviku väikese formaadilistest töödest, mis omakorda moodustavad kindlad kujundid, mis kõnetavad vaatlejat kindlate sümbolitega, mida võime kohata meie ümber. M.Roosvalt lisab oma loomingusse iga kord uusi kihistusi, öeldud ja ütlemata sõnu.

Nendes saalides on tehnikaks õli lõuend.

Kolmandas saalis on akvarell, mis köidab oma kergusega. Vaatleja leiab märkmiku läbitud reisidest.

Näituse avamise fotode autor on Arvo Tarmula

Nagu traditsiooniks on kujunenud, eksponeeritakse muuseumis rahvusvahelise klaasipuhumise sümpoosioni järel töötoas valminud töid.
2015. aasta juulikuu teisel nädalal toimub rahvusvaheline Kuuma Klaasi Sümpoosion Haapsalus juba kümnendat korda. Tegemist on ainulaadse traditsioonilise professionaalse klaasipuhumise üritusega Eestis, mida klaasikunstnik Kai Koppeli initsiatiivil on Evald Okase Muuseumis järjepidevalt korraldatud.
Sümpoosioni pealkirjad on alati valitud rõhutamaks ja märkimaks nii klaasipäevade mereäärset asukohta kui ka sümpoosioni meeldejäävat improvisatsioonilist õhustikku. Seekord on toimuva teema ja märksõna "10!". Korraldajad jätavad kõigile osalejatele, külalistele ning huvilistele vabaduse tõlgendada seda siis juubelihõngulise pidulikkuse, sünnipäeva lustlikkuse, puberteediea saabumise, arvutustehte tulemuse, hindamisskaala maksimumina või kuidas keegi soovib.

Sümpoosioni loodetakse elavdada ka samaaegselt mujal Haapsalus toimuva(te) klaasinäitus(t)ega, eksponeerida eelnevatest aastatest pärinevate tööde paremikku ja esitleda sümpoosionit iseloomustavate puhumis- ning valamistehnikatega võrreldes teistsugust klaasikunsti.
Haapsalu sümpoosion toob kokku ise klaasi puhuvad klaasikunstnikud ning on võrreldes teiste omataoliste mujal maailmas toimuvate sündmustega märkimisväärne, sest muuseumi õuel asuv klaasiahi on kasutada vajadusel ööpäevaringselt. Kellaaegadest olulisemaks peetakse alati loomevabadust, eksperimenteerimisvalmidust ning ka töö käigus tekkinud uute ideede teostamist. Seejuures on osalejad alati üksteisel nõu ja jõuga abiks. Nii ongi Haapsalu klaasipäevadele omaseks kujunenud omalaadne ühine loomeenergia, spontaansus, mängulisus, eksklusiivsus, millest ka kunstihuvilisel publikul on võimalik osa saada, sest sümpoosioni ajal on muuseumi väravad inimestele avatud ning tööprotsessi tulemust eksponeeritakse hiljem näitusesaalis.
Workshopile järgnevat väljapanekut hakatakse koostama juba workshopi ajal, andes nii publikule võimaluse jälgida ka näituse valmimise protsessi. Samas jätab selline tegevus kunstnikele vabaduse algset ideed vajaduse või tahtmise korral muuta või "ümber mängida". Evald Okase Muuseumis eksponeeritav näituse muudab eriliseks veel ka tõsiasi, et Eesti näitustel eksponeeritakse puhutud klaasi harva.

"Ma kasvasin üles Sillamäel, nõukogudeaegses kinnises tööstuslinnas. Mul on väga vähe pilte oma lapsepõlvest, need vähesedki poseeritud ning tehtud pereüritustel, mida ma ei mäleta ega pea eriti tähtsaks.

See ajendas mind looma oma isiklikku versiooni ajast, mis on määranud palju minu hilisemast elust. Hetkedest, mis tõid külmavärinad peale või liblikad kõhtu, lapseea unistustest, katsetamistest, kirgedest ja piiride kompimistest. Sedakorda omaenese lastega ja omaenese mälestuspiltide põhjal.

Praegu tagasi vaadates on veider näha, kuidas tekivad seosed, justkui peituks tollel ajal toimunu varjus mingi suurem narratiiv, saatus, kui soovite. Kuid mu lugu moodustub ainult tagasivaatena, teda polnuks võimalik ette aimata.

Annan endale aru, et mälestused ei ole täpsed, neid mõjutavad hilisemad kogemused, nad muutuvad koos meiega, tahame me seda või mitte. Nõnda nagu need fotodki, mis on pigem minu praegune tõlgendus tollastest mälukildudest ja mis ei saa taotleda absoluutset tõepära, nii on ka käesolev ettevõtmine ise tõenäoliselt mu mälestusi kujundanud selle asemel, et neid hoida. Ma ei hooli sellest, kõik otsad ei tulegi alati kokku", näituse autor Karel Kravik.

Trükikoja ArtPrint Noore Fotokunstniku Stipendium, on loodud selleks, et võimaldada ühel noorel kunstnikul esitleda oma fotonäitust parimate lahendustega, mis on väga populaarsed Lääne-Euroopas ning mida Eestis kunstnikel eriti võimalust kasutada ei ole. Noored kunstnikud saavad konkursile esitada oma näituse ideed, mille hulgast koos professionaalse komisjoniga valitakse välja parim, kelle tööd vormistab ArtPrint näituseks. Lisaks näituse koostamisele paneb trükikoda võitjale välja rahalise stipendiumi. ArtPrint korraldab näitust koostöös Fotokuu, Foku ning HP-ga.

Näitusel on eksponeeritud kunstniku aastate vältel kogunenud ehted, installatsioonid ja objektid, millest kokku põimub kirju mosaiik.

Reisid ja ekspeditsioonid on V. Aavikut viinud Eestimaa eri paikadest kuni Amuurimaale Kaug-Idas.
Neid ajapikku kogunenud ning kunstniku jaoks huvitavaid ning olulisi killukesi ja leide, suuri ja väikeseid kokku seades ja lahutades, mõeldes ja arutledes, kaheldes ja innustudes, puurides ja saagides, lihvides ja poleerides on sündinud uued kooslused ja uued lahendused. Paljud kivid ja raudmeteoriidikillud, mis pärit lähedastest ja kaugetest geograafilistest punktidest on võib-olla aastaid laegastes-karpides varjul olnud ja järelemõtlikult Viivi sees settides oma taassündi ootanud. Vahel on mõne kivimi fragment ja mustrike nii täiuslik oma looduslikus eheduses, et tundub vägivaldne ja vale siin inimkäega midagi muuta või lisada.

Galerii ruumi tuues on need esemed mõtte ja käe abil teisenenud ning kunstnik loodab, et ka vaataja jaoks avastamis- ja teadmisrõõmu pakkuvad.

Evald Okase Muuseum Haapsalus näitab augustis-septembris (12.08.-06.09.2015) ehteid rühmituse õhuLoss viimaste aastate loomingust.

Oma töödega astuvad üles ehtekunstnikud Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits ja Villu Plink.

Kunstikriitika on kirjeldanud õhuLossi loomingut kui segadusseajavat fenomeni, aegruumis hõljuvat mänglevat nähtust. Kunstnike ehtematerjalid on sageli ebaharilikud, teoste väärtus seisneb vaatajat valvsaks tegevas sisendusjõus.

Ligikaudu kaheksakümnele ehtele-objektile valminud ruumi kontseptsioon sai algimpulsi koostööst arhitektide Lembit-Kaur Stööri ja Ülo-Tarmo Stööriga. Tule mõjul on näitusesaali loodud omalaadne illusoorne söestunud loss. Nii nagu esitletud eheteski, on selles lossis haprust ja jõudu, ettearvamatust ja ausat ilu.

Illusioon on täielik, viies sind hetkeks justkui antiiktempli varemeile ja siis see kaob. Sambad segunevad ja põimuvad kihiliseks, voolavaks aurumassiiviks. Sa oled justkui pilves. Ümbritsev ruum on nii lähedal, et kaob, jäävad ainult mõtted ... Hetk ja valgus murrab läbi, päike tõuseb ja loss kaob.
(Lembit-Kaur Stööri mõtisklus raamatust `õhuLoss/Castle in the Air. Jewellery from Estonia`)

õhuLoss on rahvusvaheliselt tunnustatumaid Eesti ehtekunstnike kooslusi, olles 16 aasta jooksul esinenud oma loominguga erinevates näitusepaikades – Saksamaal, Hollandis, Hispaanias, Portugalis, Taanis, Ungaris, Hiinas, Iisraelis, Itaalias ja Prantsusmaal. Evald Okase Muuseumis Haapsalus toimuv näitus on õhuLossile kolmas ülesastumine Eestis. Varasemad väljapanekud on olnud Rakvere Muuseumis (2001) ja Tallinna Põhjatuletornis (2011).

Toetajad: Eesti Kultuurkapital , AS Altia Eesti